Kogemused: Liina lugu, 1. osa

Saatesõnaks
Erinevate ametkondade statistika andmetel on Eestis tervelt 1/3 täisealisest elanikkonnast mõni pikaajaline ehk krooniline haigus. Haigus, mis saab mõnel alguse juba sündides või varases lapseeas, mõnel ka hilisemal eluperioodil, kuid millest täielikku paranemist enam ei ole. See saadab inimest läbi tema ülejäänud elu, mõjutab nii füüsilist tervist, kui hingelist heaolu. See ei mõjuta mitte ainult haiget ennast, vaid ka tema lähedasi, sõpru, tutvusringkonda, kaudselt tervet ühiskonda. Erinevatel ajahetkedel erinevalt, erinevaid inimesi erinevalt. Ka erinevate haiguste mõju inimorganismile ja elukvaliteedile on erinev. Ühine on aga see, et nii haigetel kui lähedastel tuleb leida oma viis – haigusega koosolemise viis. Kas me kohaneme ja õpime elulainetel teistmoodi surfama? Kas me vannume alla või võitleme võiduka lõpuni? Kas me juhime oma haigust või laseme haigusel ennast juhtida? Kuidas?

Kõik see sõltub mustmiljonist pisiasjast. Meist. Meie nõrkustest, tugevustest. Meie lähedastest. Haigusest. Meie kogemustest, uskumustest, teadmistest. Teiste kogemustest, uskumustest, teadmistest. Meie oskusest kogeda, õppida ja areneda.
Igaühel meil on oma lugu, kogemus ja õppetund. Sageli aitab meid ka see, kui seda jagame. Ehk aitab see ka teisi, kellele jagame…
Sellest mõttest ajendatuna teeme oma kodulehe ja blogi kaudu algust lugudega – kogemustest, tunnetest, emotsioonidest, õppetundidest - nii haigetelt, kui lähedastelt. Esimesena jagab meiega oma lugu Liina.
Helen Kiis
Loe edasi...

Tere, kallid sõbrad!

Kui tohib, siis just nii teid, kallid lugejad, ma nimetaksin. Ehk oleme me teineteisele täiesti võõrad, ehk oleme me kohtunud tänaval kõndides teineteisest mööda aimamata, et meid võib siduda mingi valus kogemus, ise seda teadmata. Pealtnäha oleme me ju alati rõõmsad ja tugevad. Ehk mõistame me teineteist paremini, kui inimesed, kes igapäevaselt meie kõrval on ja arvavad, et nad saavad aru.
Olen 25-aastane naine. Praeguseks juba elan oma elu, mis on igati ilus. Aga seal sügaval südames on üks väga valus ja suur haav. Jah, aeg läheb ja tundub nagu haav paraneks, aga tegelikult on elus asju, mis jäävad meile sügavale südamesse igaveseks. Me võime selle tõesti kuskile väga sügavale endasse ära peita, seda ignoreerida ja kinnitada, et nüüd on kõik korras. Tegelikult see haav ei kao kuskile. Ta veritseb üha uuesti ja uuesti. Me lapime selle kinni ja elame edasi, kuni järgmise korrani.
Lugu, mida ma tahan teiega jagada, on väga raske. Usun, et ka kõige lähedasemad inimesed ei aima, mis torm on minu sees. Nemad on selle unustanud. See on minevik. Aga minu jaoks oli see üks väga pikk periood inimese kõrval, keda ma armastasin kogu südamest. See on lugu, mis räägib sellest, kui raske on olla lähedase inimese kõrval, kes saab ühel päeval teada, et tal on raske haigus – Hodgkini lümfoom (http://www.kasvaja.net/Hodgkini+l%C3%BCmfoom/id/90/ ). 80% inimesi saab sellest haigusest võitu, aga meie kuulusime selle 20% hulka, kes ei saanud abi. See lugu on 12 aastat pikk ja täis kõikvõimalikke mälestusi, emotsioone. Oli valu, rõõmu, kurbust, lootust – kõike, mida võib vist üks inimene üldse tunda.
Ehk aitab selle loo rääkimine teha vaherahu minu endaga. Ja kui minu lood aitavad vähemalt ühte inimest mingilgi moel, siis tean, miks olen pidanud just mina selle kõik läbi tegema. Siis lähen oma isa hauale, panen küünla ja ütlen talle aitäh. Tean, et seda lugu kirjutades on ta alati minu kõrval. Kui te olete otsustanud minu loole kaasa elada, siis võivad teid vallata väga erinevad tunded. Minu soovitus teile on, et laske kõik emotsioonid välja. Kui te tunnete, et see liigutab teid, sarnaneb teile või lihtsalt kuidagi nii sügavalt puudutab, et tahaksite nutta, siis tehke seda. Tehke kogu südamest ja teil hakkab kergem. Kui teid valdab viha, siis elage ka see välja. Kõik on teretulnud. Ning kõige olulisem, mille me unustame, on see, et tegelikult me ei ole üksi. Ärge sulguge endasse ega kannatage oma valu üksinda.

Liina lugu jätkub...

Sellel postitusel on 1 vastus

Arvan, et sinu kirjapandu kõnetab paljusid. Võib-olla kutsub see samuti pliiatsit haarama, et niimoodi aidata nii ennast kui teisi. Mind aitasid. Jaksu Sulle edaspidiseks!
Eda
11. märts 2015
Email again: