Kogemused: Liina lugu, 2. osa

Täna jätkab Liina oma loo jutustamist.
Loe edasi...
Kõik sai alguse, kui olin alles laps. Kõigest 12-aastane. Elasin oma rahulikku lapsepõlve, kuni saabus päev, mil sain teada kohutava uudise:
minu issi on haige. Kindlasti oli sellega väga raske leppida. Pealegi ei osanud ma arvata, milliseks kujuneb edasine asjade käik. Sel hetkel ei pööranud minu vanemad sellele uudisele suurt tähelepanu. Pealtnäha oli ju kõik endine ja tõenäosus paranemiseks nii suur. Aga minu kui lapse peas olid teised mõtted... Mina olin enda jaoks juba kohe valmis kirjutanud kõige hullema stsenaariumi. Varsti jään issist ilma. Nii ma siis elasin oma hirmuga, mida ma ei julgenud kellelegi rääkida. Kõige vähem oli meil juttu oma vanematega. Elu oli mind siiamaani õpetanud kõigega ise hakkama saama, asju endas hoidma. Nii tegin ma ka nüüd. Küll aga tahan öelda suured tänusõnad oma tolleaegsele klassijuhatajale, kes oli asjast teadlik ja ühel päeval mind enda juurde kutsus. Me rääkisime temaga pikalt ja see oli tohutu kergendus. Ta teadis täpselt, mida see minu jaoks tähendas ja kuidas öelda just need õiged sõnad. Seni olin ma kõik oma mured ja hirmud kirjutanud vihikusse, aga lõpuks tuli inimene, keda tegelikult ka huvitas minu probleem ja oli valmis kuulama. Rohkem polnudki vaja... Kuulata... Kindlasti mõjutas see, mis toimus minu peas, ka kõike väljaspool kodu: kool, sõbrad, vaba aeg ja huvid. Oli aegu, kus olin teinud endast kõige suurema ohvri. Minu hing karjus ja süda valas pisaraid aga suu vaikis. Miks, miks? Miks mitte keegi ei aita, ei mõista? Nii mõnegi käitumise tagamaaks oli kindlasti olukord minu hinges.
Kuidas mina siis isa aitasin? Ma arvan, et sellel ajal tegin kõik, mis oli minu võimuses. Ma naeratasin isale ka siis, kui hinges nutsin. Ma ei kurnanud enda vanemaid oma muredega, mis näisid nii tühised selle suure probleemi kõrval. Mul oli kodus kaisuloom... Selline natuke suurem põder, kes hoidis kaisus oma pisikest beebipõtra. Iga kord, kui isa haiglasse läks, andsin talle kaasa oma beebipõdra ja ise võtsin kaissu emapõdra. Loomulikult oli isal natuke häbi kaisuloomaga haiglasse minna ja ta peitis selle alati kõige sügavamale kotipõhja, aga ta teadis, et see on minu viis teda toetada ja ta võttis selle kaasa. Nii sain anda oma panuse ja olla toeks ka kaugelt. Oli aegu, mille veetsin oma sugulase juures Tartus, et minna pimedas sügisõhtus isa vaatama. Lihtsalt korraks teda näha. Sellel hetkel ei lastud mind tema juurde ja suhtlesime läbi ukse, aga see kergendas. Sain enda arvates midagi jälle ära teha. Olla toeks. Ma palusin jumalat igal õhtul enne kui magama läksin. Palun ära võta issit ära, tee ta terveks. Sina ju saad... See oli kõik, mida sain sellel hetkel teha – olla tugev ja iseseisev. Olla piisavalt hea laps, et vanematel oleks vähem muresid.
Siinkohal tahan ära tuua mõned tähtsamad asjad, mis mõttes. Kui te olete nii väike ja elate nii suure murega, siis otsige endale inimene kellega suhelda. Kellele öelda, et ma ei tea mida edasi teha. Kui ei julge minna vanemate juurde, siis kindlasti on olemas mõni sugulane või lähedane inimene, kes teid mõistab. Loodetavasti on see inimene piisavalt tark ütlema teile, et teie ei vastuta selle eest, mis toimub haige inimesega sinu kõrval. Kindlasti oleksin ma ehk pidanud ka olema paremas kontaktis oma vanematega, mitte üksi. Selline aastaid üksi tugev-olemise-„sündroom“ kannab tõsiseid tagajärgi veel pikki aastaid. Sellest on väga raske hiljem välja tulla ja väga raske on hakata uuesti inimesi usaldama. Palun ärge seda viga tehke. Teiseks tahaksin ma välja tuua selle, et kui te saate halva uudise, siis ärge hakake kohe elama nagu nüüd oleks maailma lõpp. Uskuge mind... Ei ole, hullem võib olla alles ees. Ja alati võib tulemus olla hoopis positiivne. Minu muretsemiste aasta kujunes väga pikaks, selle asemel oleksin ma võinud nautida neid aastaid, mis olid tegelikult meie ühiste aastate ilusaimad. Seda oleks võinud järgida ka minu isa. Sest muretsemine annab võimu haigusele. Kui osata seda ilusat aega nautida ja väärtustada, siis ei kujune ka haiguse kulg nii kiireks ja võimsaks. Loomulikult on erandeid. Kolmandaks tuleks anda endale aru, et sina ei ole haige. Sina ei pea jätma nüüd oma elu elamata. Sa saad olla toeks, aga mitte käituma nii, nagu oleksid ise selle diagnoosi saanud. Kui palju aastaid mina sellele soovitusele risti vastu elasin. Selle asemel, et nautida oma lapsepõlve...

Sellel postitusel ei ole vastuseid

Email again: