Kogemused: Liina lugu, 3. osa


Ja aeg läks… Edasi õppima ei läinud ja asusin tööle. Olin tagasi oma vanemate kodus ja igapäevaselt nende kõrval. Oma argiste toimetuste kõrvalt hakkas peas tiksuma üks mõte: „Isa peab ära nägema oma lapselapse“. Alguses oli see mõte väga vaikne. Siis läks elu edasi ja võiks öelda, et minu otsis üles mu lapsepõlvesõber. Aja möödudes sai meist paar ja asjad hakkasid väga kiiresti arenema. Samuti sai samal ajal hoogu juurde minu isa haigus. Oli selgeks saanud, et terveks ei ole võimalik sellest haigusest saada. Seda tuleb pikendada. Mäletan, et isa ei tahtnud seda endale tunnistada. Arstiabi kõrval sai kasutatud ka alternatiivmeditsiini. Ehk oli sellest abi, ei oska öelda. Mulle pigem tundus, et aidata oleks ta saanud ennast ainult ise. Olin alati unistanud väga ruttu kodust välja kolimisest. Võib-olla oligi see soov põgeneda. Ootamatult ruttu saime me oma kodu ja peale seda asus minu mees sõjaväkke. Isa küll lootis, et veedan selle aja kodus, aga
mina olin valmis kõigega ise hakkama saama, et mitte olla enam selle haiguse kõrval. Mehe sõjaväest naastes hakkas see hääleke minu peas aina tugevamini teada andma, et nüüd oleks aeg hakata lapse peale mõtlema. Nii saigi lihtsalt vastu võetud otsus, et nüüd on õige aeg. Ja see aeg oli minu raskeim.
Töölt pidin ma õige pea koju jääma, kuna tervis ei pidanud vastu. Peale selle kaasnesid minu rasedusega ka kõikvõimalikud ohud. Nüüd ma saan väga hästi aru – ma sain selle lapse oma isa pärast, mitte et ma ise selleks veel valmis oleksin olnud. Lapseootusega kaasnes ka kogu maja ümberehitus. Ehitajaks oli minu isa, küll tasu eest, aga siiski. See oli aeg, mida me ühtlasi ka kõige rohkem koos veetsime. Elasime nii kaua, kui võimalik oma uues kodus, kuni tuli minna tagasi vanemate juurde. Isa haigus oli juba nii kaugel, et olin tema kõrval kogu aeg ja aitasin nii palju, kui võimalik. Ravi tõttu oli tal perioode, mil ta vajas palju aega taastumiseks. Ma ei suuda siiani ära imestada tema töötahet. Kindlasti oli see tema jaoks teraapia, et saada muremõtted eemale. Olen selle omaduse temalt pärinud. Kui on raske, siis tee nii palju tööd kui jaksad. Aga realistlikult mõeldes arvan, et see ei ole siiski õige. Lõpuks inimene lihtsalt hävib ja ukse taga ongi koputamas haigus, et inimene hoo maha võtaks. Mul ei lähe vist mitte iial meelest kuidas koos isaga majale välist voodrilauda panime. Ühel suur pallike, mida kaasas kanda ja teisel raske haigus, mis kogu jõu ära võtab. Aga üheskoos olime me suurepärane tiim. Lausa uskumatu. Tegelikult sellel ajal oli isal juba nii raske, et ma olin ainuke inimene, kes suutis tema kõrval olla. Ainult minuga suutis ta jääda rahulikuks. Teistega oli tal alatihti konflikte. Aga ma sain temast aru ja solvumise asemel püüdsin naeratada ja nalja visata. Siinkohal ei suutnud ka mu mees temaga koos midagi teha. Peale minu oli veel üks sõber, aga päris lõpuks ei suutnud ka nemad enam koos tööd teha. Nii need päevad meil koos möödusid. Ühel päeval tegime koos tööd, siis aga veetsime päeva haiglas. Sellel perioodil viisin oma isa juba iga kord ise päevast ravi saama ja olin terve päeva tema kõrval. Antud ajast on mul veel meeles, kuidas nägin unes kuidas mu laps mulle ütles, et ta ei taha siia ilma sündida, et ta kardab. Sellel hetkel sain ma aru, et mida ma ometi teen? Mida rohkem süvenes minu isa haigus, seda rohkem ma enda energiat selle alla panin. Ma unustasin kõik enda ümber. Ma ei tahtnud suhelda inimestega, ma ei tahtnud külas käia, ma ei suutnud oma mehega koos olla ja siis selline uni. See tõi mu korraks tagasi reaalsusesse. Ma hakkasin jälle oma lapse peale mõtlema.
Ärge unustage ära teisi inimesi enda kõrval. Mina ei suutnud endale asju realistlikult selgeks teha. Ma ei oleks tohtinud oma perele kõike seda teha. Õnneks on minu pere mu kõrval väga tugev. Tuhat tänu minu mehele, kes kogu selle aja on vastu pidanud, ja minu pojakesele… kes olevat oma kanguse ikka minult saanud :) Ka kangus võib olla väga vajalik omadus, kui see ei muutu sind hävitavaks jõuks nagu toimus minuga. Tegelikult me ei pea ikkagi ise kõigega hakkama saama ja abi vastu võtmine oma lähedastelt on palju mõistlikum. Hoidke neid, kes teie ümber on! Mulle oleks võinud selline käitumine kurjalt kätte maksta. Ehk poleks igaüks minu kõrval seda perioodi üle elanud. Minge kohe ja kallistage neid, kes on teie ümber. Nad on seda väärt!

Loe kogu Liina lugu meie rubriigist Lugemist!

Sellel postitusel on 1 vastus

Sa oled väga tubli. Hea, et omamõtteid teistega jagad.
Vaprust ja rõõmu Sulle!
Eda
27. märts 2015
Email again: