Olla su kõrval

Järelsõnaks Liina loole
Viimaste nädalate jooksul olete meie blogist saanud lugeda Liina ja tema raskesti haige isa lugu. Raskete ja pikaajaliste haiguste puhul pööratakse peamiselt tähelepanu enamasti ikka kehalistele vaevustele ning tihtipeale jäetakse seejuures hingeline ja sotsiaalne pool unarusse. Oma erinevatest tunnetest ja oma noore elu kujunemisest haige isa kõrval kirjutaski Liina meile oma südamlikus kogemusloos.

Kui inimesele antakse kroonilise või raskekujulise haiguse diagnoos, siis võib see alguses šokki ja mitmesuguseid negatiivseid emotsioone tekitada. Diagnoosi saamisele järgnev aeg on raske nii haigele endale kui ka lähedastele – siis peab tegema elus ümberkorraldusi, peab teatud asjadest loobuma, haige peab hakkama end intensiivselt ravima. Samuti peab toime tulema uute rollidega: patsient, hooldaja, aitaja, kontaktisik arstidele jne. Tavaliselt on lähedane algusperioodil täielikult hõivatud haige ja tema muutustega seotud asjade korraldamisega ning ei teadvusta, mida see kõik talle endale tähendab. Ka Liina rääkis, kuidas ta oma isale igati abiks olla püüdis. Teine inimene saab elu keskpunktiks ning iseenda vajadused lähevad tahaplaanile. Sageli ei julgeta välja öelda, et ka mina ise soovin oma normaalset elu säilitada. Selle tõdemuseni jõudis ka Liina, kes rõhutab, et haige lähedane peab oma elu elama: „Muretsemine ei aita, muretsemine annab võimu haigusele.“
Raskekujulistel ja kroonilistel haigustel on erinevaid perioode – rahulikumaid ja vaevuste-vabasid aegu, kuid ikka ja jälle võib esineda ägenemisi, võib tekkida tüsistusi, mis toovad aina uusi „üllatusi“ kaasa. Just selline pidev ebakindlus ja teadmatus, mis veel tulla võib või kuidas edasi, mõjutab tugevasti haige psüühikat ning on omakorda suureks koormaks lähedasele. Siin soovitas Liina oma kogemuste baasilt, et emotsioone ei tohi endas alla suruda ja oluline on usaldusväärse inimesega (Liinal esimene klassijuhataja) rääkida. Oluline on ka oskus teistelt abi küsida!
Haige isaga koos elamise olukord ei olnud Liinale kerge ja ta püüdis isa aidata, nagu oskas. Kuidas aga toetada haiget nö õigel määral – et ei tekiks ülehoolitsust ega ka hoolimatust? See on väga keeruline küsimus ja siin on raske üleüldiseid nõuandeid anda. Kõik on väga individuaalne, oleneb haiguse iseloomust ja kulust, aga ka haige inimese iseloomust ja tahtest. Oluline on meeles pidada, et haiged on väga tundlikud, nende meeled ja tajud on teravamad kui me arvata oskame. Sellepärast on kõige olulisem olla aus ja jääda iseendaks, mitte võtta endale ei arsti ega ka Jumala rolli. Nii et – kõige parem on olla ennekõike kaasinimene ja see tähendab, et kui vahel ka midagi nii hästi ei õnnestu kui võiks, on see ikkagi täiesti ok.
Oma loo lõpus avaldab Liina kahetsust tegemata tegude ja ütlemata sõnade üle. Just süütunded kimbutavad tihtipeale haigete lähedasi. Ehk tuleb tuttav ette - mõnikord tundub, et te ei anna justkui endast kõike oma lähedase elu kergemaks muutmisel. Haige lähedase elu võib olla täis stressi, aga ikka sunnitakse end seda koormat üksinda edasi kandma (ta ju vajab mind, ma ei saa teda üksi jätta). Nii võivadki tekkida süütunded – nii õigustatud, kui täiesti ebarealistlikud. Kuidas siis toimida? Hea oleks välja selgitada, kas tõesti tegite midagi valesti või tegite kõik nii, nagu vaja, aga lihtsalt nõuate endalt liiga palju. Esimesel juhul on hea viga ausalt tunnistada ja asjaosaliste ees vabandada. Teisel juhul tuleks rohkem tähelepanu pöörata iseenda vajadustele ja enda eest hoolt kandma hakata. Kui lähedase abistamine muutub tõesti koormavaks, tuleb kindlasti ise abi küsida.

Kokkuvõtteks mõned soovitused, kuidas koos haigestunud lähedasega elada:
  • Anna aega: anna endale aega ja ole iseenda suhtes sõbralik; ära kiirusta ei iseennast, ega ka mitte haiget tagant.
  • Jää realistlikuks: püüa vältida etteheiteid (nii endale kui haigele) – see uus olukord ja eluviis on õppetunniks teile kõigile. Ebarealistlikest nõudmistest tulenevadki süütunded.
  • Lase oma tunded valla: võta oma vajadusi ja tundeid tõsiselt. Isegi siis, kui neid ei saa kohe rahuldada. Pikemas perspektiivis on kasulikum rahulolematust ja kurbust tunnetada ja välja elada, kui seda endas alla suruda. Kõik tunded on ok!
  • Näe inimest: keeruliseks läheb olukord siis, kui haiget hakatakse haletsema või tema vastu viha tundma. See juhtub siis, kui nähakse ainult seda, mida ta enam teha ei saa ega märgata seda, mida kõike ta tegelikult veel on: inimene, elukaaslane, sõber jne. Haige ei ole abitu lapsuke ainult seetõttu, et jaksab vähem kui varem.
  • Haigus ei ole kõik: ära mässi end liigselt haigusesse ja selle nõudmistesse. Vastutusel on piirid. Ei tasu oma huvisid ohverdada, vaid tuleks leida tervislik tasakaal – hingetõmbepausid, oma hobid, meeldivad tegevused ja kohtumised-jutuajamised.
  • Aktiivsus: ole igas mõttes aktiivne – ka koos oma haigestunud lähedasega, niipalju kui see võimalik on. Väldi haige nunnutamist ja ülehoolitsemist – see viib õpitud abituseni ja halvimal juhul manipuleerimisteni. Iseseisvuse säilitamine, tahte toetamine on A ja O.
  • Küsi abi ja infot: Ära koorma end sellega, et võtad ainuvastutuse ja püüad üksinda kõigega hakkama saada. Tuleta endale ikka ja jälle meelde, et haige saab oma hingelisi probleeme ikka ise lahendada. Sina saad vaid toeks olla, teda julgustada ja temaga konkreetseid samme arutada. Aga neid samme peab ta astuma ikkagi ise.

Moonika King

Sellel postitusel ei ole vastuseid

Email again: