Paradise lost?

Krooniline haigus tekib harva üleöö, enamasti hiilib see inimese ellu pikema aja jooksul. Sageli eelneb diagnoosi saamisele pikk ja närvesööv otsingute aeg. Kui siis lõpuks diagnoos saadakse, võib see olla ühest küljest küll kergenduseks, teisalt aga erinevaid negatiivseid tundeid ja reaktsioone endaga kaasa tuua – ärevusest šokini. Keha, mida siiani võeti enesestmõistetavana, on nüüd sattunud tähelepanu keskpunkti. Tunnetatakse tugevat piirjoont „enne“ ja „nüüdsest edasi“ vahel. Loe edasi...

Juuresoleval pildil on üks kujutlus paradiisiaiast. Selle maali nimega „Elu ja surma puu“ on 1481. aastal maalinud Berthold Furtmeyr. Pildil on näha nn vana ja uue Eeva vastandamist. Kroonilise haige teema kontekstis võib seda võtta kui illustratsiooni muutuste punktile inimese elus. Paradise lost? Just diagnoosi saamist peaavad patsiendid sageli justkui piirjooneks mineviku ja täiesti uue, ebakindla tuleviku vahel. Kas peale diagnoosi saamist ongi siis endine paradiislik elu kaotatud? Esmalt võib see tõesti nii tunduda. Terve ilus ilm näib möödanikuna, ees seisev elu võib tunduda igavese hädaoruna. Siiski – kui sellest esmasest ehmatusest üle saada, võib ka eelolev elu olla elamisväärne ja ilus. Teistsugune kindlasti, kui loodeti veel ilma selle diagnoosita elades, aga omamoodi väärtuslik ikkagi.


Uutmoodi eluga toime tulemine on kahtlemata igal inimesel omamoodi – see oleneb inimese loomusest, teda ümbritsevast keskkonnast ja sotsiaalsest võrgustikust. Toimetulekut mõistetakse psühholoogias üldiselt kui pingutust raskuste ja stressirikaste olukordade üle võidu saavutamiseks, nende ületamist. Toimetuleku (ingl.k. coping) teooriaid on mitmeid, tuntuim neist pärineb R. S. Lazaruselt ja tema kolleegidelt aastast 1984. Selle teooria järgi hindab inimene esmalt oma olukorda kriitilise situatsioonina ning et kas tegu on ähvarduse, kaotuse või väljakutsega. Inimene küsib endalt: „Kas mul läheb hästi või on mul mingi probleem?“. Sellele järgneb teine hindamine, kus vaagitakse toimetuleku võimalusi ja olemasolevaid ressursse ning küsitakse endalt: „Mida ma saan teha? Millised võimalused mul on?“. Toimetuleku protsess saab alguse siis, kui inimene mõistab, et senistest toimimisviisidest enam ei piisa ja et tal on varuks omajagu ressursse. Nende hinnangute baasilt valib ta välja teatud strateegiad ja rakendab need oma elus. Lõpuks küsib ta endalt: „Kuidas ma nüüd oma olukorda hindan?“

Inimese aktiivset rolli oma haiguse kulgemise kujundamises võiks võrrelda laeva kapteni tegevusega – hoides rooli õigel kursil, osatakse karidest mööda sõita ja laeva turvalistel lainetel liuelda lasta. Kroonilise haiguse diagnoosi saanud inimene õpib aegamööda tundma oma sisemisi ja väliseid ressursse. Mida rohkem selliseid ressursse on, seda väiksem on tõenäosus, et inimene muutub passiivseks või lööb oma olukorrale käega. Haigestunu subjektiivsed valikud ja otsused on sama olulised kui arsti poolt määratud ravi.

Kuna krooniline haigus puudutab tervet inimese eksistentsi, siis sellega kaasnev uue olukorraga kohanemine on alati seotud inimese elulooga. Võib öelda, et haigusega toimetulek mõjutab elulugu, aga ka vastupidi – elulugu avaldab omalt poolt mõju sellele, kuidas haigusega toime tullakse. Kokkuvõtvalt võib öelda, et toimetulek ei tähenda piltlikult öeldes kaotatud paradiisi naasmist ega ka uue paradiisi loomist – see on liikumine haiguse olemuse, sellega seotud piirangute ja elulooliste tagajärgede mõistmise ja aktsepteerimise suunas.

2005. aastal uurisin doktoritöö raames reumahaigete toimetulekut oma haigusega. Uuringu pilootfaasis tegin intervjuusid ja esitasin teiste seas ka küsimuse: „Mis aitab sul haigusega toime tulla?“. Olgu nüüd siinkohal mõned näited esitatud:
  • 60-aastane naine: Ma olen alati pidanud millestki loobuma. Haiguse läbi õppisin ma aga ISE ennast uuesti tundma. Ka mu usk muutussügavamaks. Varem ma küll ka palvetasin, aga see oli nii-öelda kombekohane palve – küll veendunud, aga teistmoodi. Nüüd aga on mul OMA Jumalaga teistsugune suhe. Nüüd on mul rohkem aega iseendale. Ka teised on muutusi märganud, nad ütlevad mulle: „Sa oled nii EHE!“ Jah, ma olen sügavamaks muutunud. Ja igal nädalal on mul hea meel: „Jälle üks nädalake möödas ilma [haiguse] tagasilöögita!“
  • 64-aastane naine: Mind aitas psühholoog. Võib-olla ka palve. Ja see, et ma liigun veel rohkem, teen veel rohkem sporti. Ma lihtsalt sunnin ennast takka, mul on seda vaja. Palju liikumist.
  • 57-aastane naine: Minu jaoks on oluline, et ma tean, kuidas asjad kulgevad. Ma tahan lihtsalt teada, milline see haigusmehhanism seal on. Ma informeerin end erinevate ravimite kohta ja erinevate võimaluste kohta, mis olemas on. Mul on siis vähem hirmu millegi ees, kui ma tean, kuidas need asjad toimuvad ja mis võib juhtuda jne.
  • 42-aastane naine: Mind aitab see, et ma saan sellest oma peres rääkida. Nüüd ka eneseabi-grupp, see on väga oluline. Ja siis informatsioon, mida ma internetist leian. Tegevusterapeudiga saan ka hästi rääkida, oma arstiga aga tegelikult kõige vähem, neil pole lihtsalt üldse aega.
  • 44-aastane naine: Mis aitab? Kindlasti ravimid, seda ma tean. Ja see, et ma ennast liigutan. Ma teen regulaarselt kepikõndi. Ja ka koos perega liigume palju, käime jalutamas. See on mulle väga tähtis. Lihtsalt, et ma saan end ikka ja jälle liigutada.

Olgu need mõned näited kinnituseks, et tegelikult on ka elu koos kroonilise haigusega täiesti elamist väärt. Igaüks leiab oma loomusele ja võimetele ja ressurssidele vastavalt toimetulekuviisid. Olgu selleks siis kas liikumine, palve, informeerimine, rääkimine jpm. Kahtlemata on suur abi ka mõistvate pereliikmete ja sõprade toetusest. Kuid laeval saab olla vaid üks kapten – haigestunu ise! Ja omas tempos lainetel triivides võib elu tunduda siiski kui mitte paradiis, siis vähemalt rõõmudemaa ikka. :)

Moonika King

Sellel postitusel ei ole vastuseid

Email again: