Naerge terviseks!


„Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?“ küsis kunagi poeet Artur Alliksaar. Näib, et tõsine olek on viimasel ajal saavutanud ülekaalu… Kergust, heatahtlikku naljatamist ja hetki, mil südamest naerdakse napib nati. Ometi on ju teada-tuntud tõde, et naer on terviseks. Seda fakti on kinnitatud erinevate meditsiiniliste uurimustega viimaste aastakümnete jooksul ikka ja jälle. Ning sel teemal on ka toredaid filme tehtud, esimesena meenub ehk väga muljetavaldav „Patch Adams“. Tõeline buum huumori ja tervise teemaliste teaduslike uurimuste ja erialaste konverentside alal sai Euroopas aga alguse 1990. aastatel. Mina puutusin sellega lähedamalt kokku oma teadustöös, kuna minu kaasjuhendaja prof Anne Belcher’i (Johns Hopkinsi ülikool, USA) üheks uurimisvaldkonnaks oli justnimelt huumor teraapias (konkreetselt: õenduses). Võib-olla oled ka sina hea huumori mõju kogenud patsiendi rollis olles?

Huumorit peetakse enamasti millekski positiivseks, aga keerulisemaks ja tundlikumaks muutub naljatamise teema siis, kui asi kaldub kas irooniasse või sarkasmi. Sel juhul pole huumor enam tervistav, vaid võib mõjuda pigem mürgina. (Seda tasub eriti meeles pidada teistest kultuuridest või sotsiaalsetest ringkondadest pärinevate inimestega nalja tehes.)

On üsna võimatu täpselt defineerida, mis see huumor õieti on. Kuid kahtlemata on huumor seotud spontaansuse, situatsioonikoomika, teatud normide nihutamise või rikkumisega. Ja huumorisooned on meil kõigil natuke omamoodi. Aga nali toimib! Huumor võib emotsionaalselt mõjuda inimestele erinevalt: oma isiksuse tugevam aktsepteerimine; avatuse ja sisemise harmoonia väljendamine (oskus suhtuda elujuhtumitesse teatava meelerahuga); hirmu vähendamine; uue vaatenurga ehk „teise mätta otsast“ vaatamine; ohtlike olukordadega toime tulemine; tähelepanu eemale juhtimine. Huumor võib olla eneseirooniline (Hommikul peeglisse vaadates:"Ma vist küll ei tunne sind, aga ma pesen sul siiski hambaid."), suhetest (Kaks ema räägivad oma täiskasvanud poegadest. Üks lausub: „Minu poeg on hakanud mediteerima. Ma küll ei tea, mida see tähendab… aga see on kahtlemata parem kui niisama istumine ja mittemidagi tegemine."), või ka lihtsalt mõttetus (Siga seisab pistikupesa ees ja küsib: „Noh, semu, kes küll sind sinna kinni on müürinud?“).

Huumori mõju pole aga mitte ainult psühholoogiline, vaid naermisega on seotud ka erinevad füsioloogilised protsessid. Siin võib mainida eelkõige lihaste lõdvestumist, stressihormoonide vähenemist, immuunsüsteemi tugevnemist, valu vähenemist ja kopsude tegevuse paranemist. Muide, kasulikud on ka naermisel tekkivad emotsionaalsed pisarad, sest erinevalt vesistamisest sibulate koorimisel viivad need pisarad mürgiseid aineid kehast välja! Nii et on mitmeid põhjuseid, miks huumoriteraapia ehk heatahtlik naljatamine on vägagi näidustatud (ka haigete inimestega!). Nagu eelpool mainitud, on huumori teema meditsiinis ja hoolekandes aina populaarsemaks muutunud. USAs võib patsient haiglasse sattudes arvestada ka sellega, et medõde küsib temalt anamneesi võttes küsimusi nagu: „Mille üle Te naerate? Milliseid naljakaid mälestusi on Teil oma lapsepõlvest? Kas Teie huumorisoon on haiguse jooksul muutunud? Millal Te viimate südamest naersite?“ Loomulikult on õed kõiges selles koolituse saanud ja vajalik on professionaalne lähenemine. Huumor, naljakad elusituatsioonid või komöödiafilmid, mõjuvad vägagi tervistavalt, kui juba ollakse haigestunud. Ning huumor on igati kasulik ja käepärane vahend ka hea enesetunde säilitamiseks ja tõbede ennetamiseks (lõõgastab, vabastab vaimsest kramplikkusest, tugevdab immuunsüsteemi).

Lõpetuseks taas Artur Alliksaare küsimus: „Kas nalja välja mõelda või mõtet välja naerda?“ Head naljapäeva - naerge terviseks!

Moonika King

Hingele head – muusikaga

Inglite keel, kirgede keel, tunnete stenograafia, ülima tarkuse ilmutus, ainulaadne tõlkimatu maailmakeel – kõike seda ja veel palju muudki on lausutud muusika kohta. Loe edasi...

Paradise lost?

Krooniline haigus tekib harva üleöö, enamasti hiilib see inimese ellu pikema aja jooksul. Sageli eelneb diagnoosi saamisele pikk ja närvesööv otsingute aeg. Kui siis lõpuks diagnoos saadakse, võib see olla ühest küljest küll kergenduseks, teisalt aga erinevaid negatiivseid tundeid ja reaktsioone endaga kaasa tuua – ärevusest šokini. Keha, mida siiani võeti enesestmõistetavana, on nüüd sattunud tähelepanu keskpunkti. Tunnetatakse tugevat piirjoont „enne“ ja „nüüdsest edasi“ vahel. Loe edasi...